July 31st, 2007
Ãœks põnevamaid üritusi meie Burgundia-retkel oli vaadivabriku väisamine. Sellega, kuidas viinamarju koristatakse, pressitakse ja kääritatakse, saime tuttavaks juba varasematel reisidel. Nüüd aga saime teada, milline omaette teadus on veinivaatide valmistamine. Vaaditootmine on põlvest-põlve päritav peene oskusteabega auväärne tööstus nagu viinamarjakasvatuski. Meie külastatud tehases töötab üle 60 töölise. Õigupoolest on tööline nende kohta liiga vähe öeldud, pigem sobiks nende oskuste ja ameti üle uhkuse tundmise kohta sobilik öelda “meister”.
Väike kokkuvõte siis meie ekskursist. Mõistagi ei kõlba vaadimaterjaliks iga puu. Peab olema vähemalt 150 aastat vana tamm, soovitavalt Prantsusmaalt, aga kõlbab ka Ungari oma (kuna Prantsusmaal lihtsalt metsa enam praktiliselt ei ole). Neist saetakse ühtlase pikkusega notid, millest raiutakse halud (justnimelt raiutakse, sest suuremate kadude vältimiseks võivad ainult ameeriklased oma suuremapoorilist tamme pikuti saagida), mis omakorda lihvitakse ja saetakse parajaks. Ühest tihumeetrist puust saab asja vaid viiendikust.
Spetsialist Eestist hindab halgude kvaliteeti:
Seejärel viiakse ühemõõdulised lauajupid värske õhu kätte tahenema. Päikeses, vihmas ja tuules võivad nad seista aasta kuni kolm, sõltuvalt tellija soovist. Mida kauem, seda parem muidugi. Siis painutatakse halud metallvitste vahel sõõriks kokku ja taotakse tihedalt kokku. See noormees valdas kunsti millimeetrise täpsusega: katsus sõrmega vaadiääre ühtlust ja sekundi murdosa hiljem lajatas samasse kohta paarikilose kuvaldaga:
Järgmine väga oluline etapp on põletamine. Pooleldi kokkupainutatud vaadid asetatakse priimuselaadsetele põletititele (milles küttena kasutatakse muide vaid sama tööstuse puidujääke). Sealt siis hiljem see veinide suitsune maitse:
Kuumus aitab ühtlasi puitu paremini painutada. Siis tõmmatakse ka tünnide teistesse otstesse vitsad peale ja treitakse valmis põhjad. Ja ongi tünnid peaaegu valmis, nii et saab nende tihedust õhu ja veega testida:
Jällegi ekspert (kes erinevalt näiteks veinimajast ei teinud üsna mürarikkas tehases ühtegi piuksu, sest see oli lihtsalt NII huvitav) hindab, kas toodang ikka raskust kannab:
July 31st, 2007
Kui Gustavit ei olnud veel olemaski, käisid tema vanemad seltskonna veinisõpradega paar suve järjest erinevate Prantsusmaa viinamarjakasvatuspiirkondadega tutvumas. Pärast paariaastast pausi võeti nüüd ette burgunderite kodukant, Loire’i jõe ja sinepipealinna Dijoni vaheline ala. Gustavi suureks rõõmuks veinidele sedakorda eriti jõulist rõhku ei pandudki, rohkem keskenduti lihtsalt mõnusale olemisele, heale toidule ja kohalike ilusate keskaegsete linnakestega tutvumisele.
Meie öömaja oli imearmas ja hubane vana chateau, mille aias oma poni (Gustavi sõnul “aua”), kabel ja vahtraallee, mille alune kihas suurtest viinamäetigudest ja paaritollistest nälkijatest. Gustavit köitsid siiski kõige enam pisikesed kivikesed sissesõiduteel (leia pildilt kivikühveldamisega hõivatud Gustav!):
Kuigi aias oli ka bassein – õnneks küll kättesaamatus kõrguses -, võis teda ka järgmistel päevadel leida põhiliselt kive noppimas:
Vallatu väike poiss ja võrratu prantsuse peisaazh:
Toad olid ajastutruult renoveeritud ja nende juurde kuulusid lossitornidesse peidetud vannitoad-WCd:
Külaliste jaoks on lossi alumisel korrusel oma söögituba, kus sai nauditud maitsvaid õhtusööke a la Bourgoigne…:
… mida valmistasid samas köögis meie reisikaaslased, Kadri vapral juhendamisel. Näiteks käepäraste vahenditega karamelliseeriti creme bruleed:
Ja kuna Gustavi vanemad tähistasid seal ühtlasi oma 4. pulma-aastapäeva, siis pidasid kaaslased seda meeles ka maitsva õnnitlusega:
Palju sai käidud ka kohalike linnakeste restoranides. Näiteks Charité linnas leidsime ühe mõnusa koha, kus iga laua peal oli karahvinis elus kuldkala ja ka toidud olid üsna kalakesksed. Nagu viimasel ajal kombeks, üritas Gustav pärast söömise lõpetamist laudlinna ja salvrättide alla pugeda:
Restoranipidajateks olid vanaprouad, kellest üks oli eriti agar Gustavit hullutama ning esines lõpuks koguni ettepanekuga: “Vanemad sõidavad homme Pariisi, poiss jääb siia!”
July 31st, 2007
Kui issil algas puhkus, siis sõitsime esimesel võimalusel Suur-Tallinnast minema. Esimene peatus oli Väänas ühes toredas retrosuvilas, kus issi sõber Magnus tähistas oma ümmargust sünnipäeva ja tema sõbrad said kiirelt kulgeva aja üle arutleda:
Gustav tahtis aga poseerida kui tõsine põrguingel ühel hoovi pargitud jõulisel sõiduriistal:
July 31st, 2007
Kodus on Kustil kollane Supermani pildiga pall, mille sai jõuludeks Nõmme vanaisalt. Seda on tore õues veeretada, kärusse toppida ja kassi suunas visata:
Raplamaa vanaema-vanaisa juures aga leidus üks teistsugune kollane pall, mis tuli esmalt täis puhuda. Ja sõnum missugune! Säärane propaganda teeb tulevase valija siiski pigem murelikuks:
